viibin reedeni linnas. keda kotib, see võtab ühendust.

yes you are...

minu oskus aegajalt (tavaliselt siis, kui üksi kipun olema) istuda vaikides, pilk tühi, samas kui peas hulbivad mõtted, külmavärinaid tekitav muusika taustaks voogamas, lõpeb tihti sellega, et olen jälle uppunud. uppunud uutesse ja vanadesse tunnetesse, nendesse, mis kunagi ära ei lähe, ükskõik, mida sa teha oled üritanud. ega kaasa ei aita ka see, kui loen vanu kirju, kuulan "seda" muusikat, justkui meelega end piinates, kõike peas uuesti läbi mängides nagu vana filmi, mis on natuke kulunud. kui haav nahal kasvab teatud aja jooksul kinni ja jätab halvimal juhul armi, mis kunagi ei pruugi meenudagi, siis hingehaav jääb igaveseks. kord on see rohkem või vähem veritsev, kuid päris ära ei kao ta kuhugi. igavesti peas keerlev "mis oleks saanud, kui..." kummitab, kuigi olen kõike kriitilise pilguga vaadates aru saanud, et kui olekski teisiti läinud, ei pruugiks ega olekski kõik nii, nagu ma kunagi lootsin. sest tundes teda tean, et see poleks läinud my way. ma tegin oma valiku, küll tollel hetkel läbimõtlemata ja aru saamata, miks (mis on üks neid põhjuseid, miks see mind siiani kummitab), kuid see oli üks minu eluteele jäänud ristmikutest, kust ma valisin vastupidise suuna ja sattusin siia, kus ma olen praegu. ja olen ma ju tegelt väga rahul, ses mõttes, et ma poleks kunagi lootnud sattuda sellise õnne ja armastuse otsa, mis nii ootamatult ja vargsi tekkis. mu elu on just selline, millest ma unistasin :)

3

















klapis: robyn - with every heartbeat

peatage maailm!