oli üks õhtu, kui pärast üliinspireerivat jazz-kontserti trotsisime ohte ja ronisime tolmustele kõikuvatele tellingutele joovastavat veini maitsma. ja nii oligi. kõlasid tuttavad laulud tuttavate häältega. jalad kõlkusid üle ääre nagu lapsepõlveski. sama ajal kui teised ruttasid midagi aimamata oma teed, nautisime tartu hüpnotiseerivat aurat.

ja nii oligi.