whenever i´m down...

jälle on palju mõtteid peas, jah, ma olen jälle koju jõudnud :) siin on hea käia, mitte just vanemate pärast, sest neid ma näen muidu tartus/tallinnas ka vahel, aga just seepärast, et siit sai kõik alguse. siin saan ma tunnetada muutusi, mida muidu ei märka igapäeva möllu keskel. kelleks ma olen saanud ja kuhu olen välja jõudnud, millised on inimesed mu ümber ja kas nad on Minu inimesed või ainult teesklevad. viimane mõte just seetõttu, et hiljuti oli väike kokkupõrge ühe kalli inimesega, millest ma siiani aru ei saa, aga las ta´s olla, ega elu läheb edasi, tulevad uued ja huvitavad inimesed, kellega on algusest peale hea klapp ja mõnus koos olla. üldiselt pelgan võõraid, kuid vahel harva tunnen hea aura ära, ja juba vahetuvadki esimesed laused :)
eile oli põgus diskussioon fotograafia kui üldise valdkonna kohta, ja taaskord tõdesin, kui palju arenguruumi mul veel on. oi, oi kui palju. vahel on lihtsalt mingit tõuget vaja, et edasi liikuda, muidu jäädki kohapeale tammuma. nii palju tahaks teha, nii palju parem olla, nii palju, et ei mahu ära.

rääkides ärategemisest, tegin ära :D ürituse nimelt. piu kutsus kampa, andis ülesanded kätte, ja nii ta läks. veidike kreisiks läks küll lõpus, aga tagantjärgi oli jälle väga äge kogemus, tahaks veel :) vaata pilte ka.

a ja mingi öö võid mind näha kaamera ja statiiviga tartu kesklinnas hiilimas :) pisik on sees noh!

ma nüüd siis tõmbun tagasi oma koorikusse ja põen veits.

sünnib rate.ee