jei, mu arvuti läks netti omadega! ehk siis läpakas on pees jälle, ei tee exeli faile lahti, ei lähe ei juhtme ega wifiga netti ning on lihtsalt aeglane. what´s new? hetkel on üllatavalt taltsas, hea päev vist.
pole ammu plogind, samas palju juhtunud. ja-jaa. kuigi töö kasvab üle pea, leiab ikka aega tallinnas Tricky kontserdil ära käia : ) ei hakka ju 600 eegust piletit raisku laskma, mis suure higi ja vaevaga rügatud töö eest saadud palgast kohe ära ostsin. ja see live oli nagu rusikas silmaauku, sõnadest jääb puudu. pole ammu nii ausat laivi näinud, nagu chopper ütles. ja tundub, et
kõik on sellel teemal ühel nõul.
õhtu algas Raul Saaremetsa mõnusate biitidega, mis viisid meeleolu mõnusalt teistega ühele lainele, ärevust oli õhus kohe tunda. trügisime
wennaga lava ette juba valmis, sest kell hakkas juba sinnamaale jõudma. kui lõpuks avapauk anti, kõlas terves saalis austusavaldust täis aplaus - tema pärast siia saigi tuldud.
nagu oligi arvata, seisis Tricky aka Adrian esimese loo ajal seljaga meie poole ja läitis oma pläru. kui ta lõpuks mikrofoni juurde lonkas (jalg oli lahases), olin veidi hämmingus. ta oli niivõrd omas maailmas, et oli raske temaga ühele lainele saada. mida edasi, seda paremaks läks. kahju, et naisvokaal jäi veidi vaikseks ja nõrgaks, võrreldes harjumuspärase võimsa vokaaliga, mida Tricky plaatidelt leiab. see-eest olid kitarrid nauding. tunniajase kontserdi järel, kui "hakkas juba lubama", ütles ta "head õhtut" ja kõndis lavalt minema. rahvas oli päris vähe pettunud ja aplodeeris bändi lavale tagasi. päris hea nipp rahva elavdamiseks : )
vat siis läks alles õige asi lahti. ma ei mäleta täpselt millal, see võis ka esimese kontserdipoole ajal juhtuda, kuid mingihetk tuiskas üks ihukaitsja rahva sekka ja tiris sealt ühe rõõmsanäolise noormehe eemale. hetkeline hämming asendus muigega, kui möödatuhisenud noorukist jäi õhku hõljuma teatud-tuntud mittelegaalse suitsu lõhn. ju siis tahtis ta Trickyga
samal lainel olla.
juhtumisi oli veelgi. hetkeks, kui olin juba omadega vägagi teemas, naudingu tipus, hakkasid mu selja taga vaidlema üks tüdruk ja poiss, viimane seletas tüdrukule, et "eesti rahval on tema pärast häbi, et ta selle suure põhku täis pabertorbikuga siin siimoodi vehib". neiul oli käes päris suur pläru meenutav pabertorbik. loogiline ju : ) igatahes, rüselust oli palju, lõpuks ütlesin minagi teiste seas, et mingu kakelgu õues vms. lõpuks andis poiss järele, või ta lihtsalt lükati sealt eemale, ei teagi täpselt.
minu kõrvale trüginud tuttava näoga noormees (olen teda korduvalt tartus näinud) tõmbas taskust välja tricky albumi ja "selleks spetsiaalselt ostetud" markeri, nagu ta seda väitis, ning seisi, käed õieli piirdeaia ääres, lootes autogrammi saada. seisis päris kaua. samal ajal laulis Tricky kahe mikrofoniga läbi kopsude ...mis laulu? ei mäleta, igatahes, ta oli põlvili meie ees laval, täiesti eufoorias, ja lõpuks hakkas nutma, sest publik oli niivõrd pöördes, mina kaasaarvatud. üritust korraldanud Heleni sõnul (Maailmasuured Kummardused Sulle : )) "...puhkes laval nutma, sest talle tundus, et publik annab talle palju kordi rohkem kui tema on suuteline andma.", mis on vapustav kompliment. igatahes, kui Tricky lõpuks maa peale tagasi tuli, märkas ta nüüd juba peaaegu piirdeaiale roninud noormeest ja oli hea meelega nõus autogrammi andma, kuid ... marker kukkus lava ette maha : D kõik, kes asjale kaasa elasid, ahhetasid. tricky tahis juba ise lava ette ronida, kui turva tuli appi. kõik aplodeerisid. ja siis võttis kontsert 180 kraadise pöörde. kõik toimus samuti nagu eelmisel õhtul Helsingis. Tricky avas silmad, vehkis kätega ja ronis lavalt publikusse. olin sekundiga lava kõige vasemasse äärde praktiliselt tõstetud. see käis nii kähku, et ma ei saanud arugi, mis toimub. kõik tahtsid põhitüübist vist tükki koju viia. mul oli turvameestest päris kahju, sest nad olid üpris nõutud. mis ´s ikka, las möllab : D
järgmise sündmusena kutsus bänd rahvast lavale. läks rüseluseks. tahtsin ka ronida, kuid turvad, kes olid jällegi paanikas, pidasid mu kinni, samas, kui kaks meetrit vasakul ronisid kõik järjest lavale, isegi neiud kitsates seelikutes. mingihetk vabanes tee ja suure ukerdamise peale jõudsin laval. vau, mis ma siin teen? hoopis teine vaatevinkel. Motörhead´i "Ace of Spades" võttis tuure üles ja teema läks päris pungiks. enne kui aru sain, olin pikali : D üks ärevil näoga kaameraga tüüp märkas ja aitas püsti (vbla tema ajaski mu kõlari otsa ja pikali, ei pannud tähele). tänud : ) ronisin siis kargleva rahva eest sünteka ja trummide vahele peitu ja nautisin situatsiooni sealt - võimas! tihti sa ikka Trickyga laval rokid?! tüüp ronis trummide juurde otse minu ette ja vehkis oma õllepudeliga nii, et olin eest läbimärg. võtsin siis talt pudeli ära ja tegin põhja - kulus ära, keel oli kurgulae küljes kinni. olin vist valinud parima koha laval, sest ta tegi mulle väikse privaatetteaste : ) järgmine hetk laulis ta sünteka eest naisvokaaliga eriti süvitsi silma vaadates. electric! loo lõppedes tormasid laval olijad Tricky juurde kallistama-musitama-õlga patsutama-autogrammi küsima-koos pilti tegema. lõpuks hoomasin olukorda ja mõtlesin, et mille krdi peale Mina siis autogrammi küsin, peab ju! meenus, et rahakotis on ju kontserdi pilet, pöörfekt! üks tüdruk küsis mult ka paberit. läksime koos trügima. ja just siis, kui minu pileti kord kätte jõudis, sai tal marker tühjaks : S däeem! nähes mu pettumust, tüüp naeratas ja andis põsemusu : D haa! kõrval olnud tüdruk hakkas kiljuma ja hüppas talle kaela : D irvirv. musu olemas, bändimeestel käsi surutud ja vaimustava elamuse eest tänatud, ronisin rahulolevana lavalt alla. finaal pidi muidugi veel vägevam olema, ja Tricky pani kingiks saanud suure pläru põlema! nüüd oli nii helimeestel kui turvadel väga hämming ja paanika, põletab veel koha maha. mitu korda kukkus põlevat põhku juhtmetele. finaal! pauk ja välk! wuaaauuu!
otsisin publikust wenna üles ja istusime hetkeks maha. hing oli paelaga kaelas suurest karglemisest ja elamustest. mõne hetke pärast tuikus Trikcy oma bänditüüpidega läbi publiku baari juurde, nägu naeru täis. inimesed läksid jälle õhevile ja need, kes ei julenud või ei saanud lavale ronida, kiirustasid nende juurde. mõne hetke pärast hakkasime ka garderoobi juurde liikuma. hetk mõtlemist ja küsisin baarist pastakat. ootasin veel hetke, ja astusin Tricky juurde. "can i have your autograph? your pen ran out before." ta vaatas hetkeks otsa ja nägu läks naerule. "yeah, you dat girl, who didn´t get one". yees, yees, pritti bääd. tänasin elamuse ja olemuse eest, kalli ja musi, ning tsau, Trikcy.
pole üldiselt sedasorti inime, kes ronib kiljudes staari kallistama ja käperdama ja autokat küsima, a no seekord ei saanud muudmoodi, antke anndeks! natuke ikka pidi õlale patsutama ja kindlaks tegema, kas ikka on olemas, liiga uskumatu.
kui see pole elamus, siis mis veel? nagu wend ütles, hea kontsert on see, kui ka järgmisel hommikul on hea tuju. noh, mul on siiani iga hommik hea tuju, mis sest, et tööd doohhuujaa ja kooliasjad ripakil ja veel asju ja värke. siiski. rahakotis on raha asemel tõend, et oli midagi vägevat, ja oi kui väga kulutatud aega ja raha väärt. isegi kui oleksin pidanud 1000 eeguse pileti ostma, oi-oi kui väga väärt. nüüd on hea norida mõnda teatud sõpra, kes ei viitsinud/oli liiga kitsi, et kontserile tulla. kõditav mõnu põues.
oeh
edit: tundub, et see kontsert jäi siis nüüd viimaseks heaks kontserdiks eestis, seoses selle käibemaksu- jamaga. tuleb hakata riias/stocholmis/helsingis käima ja nats rohkem raha alla panema.
