i´m edacious

avastasin, et olen mõningatest asjadest sõltuvuses. ei, ma ei räägi alkoholist või kohvist. ma olen sõltuvuses teatud inimestest. lihtsalt ei saa küll. tahaks veel, veel rääkida, silma vaadata, koos naerda ja jalutada, lõpmatusse. tahaks tunnetada ja imada seda inimest endasse, jäädvustada hetke ja põgeneda. iga koos veedetud minut on omamoodi rahuldus, isegi kui midagi ei öelda ega tehta. sule silmad ja tunned lähedust, elektrit, midagi kõrvetab, paitab, puudutab, tõukab. tahaks rääkida oma mõtetest ja emotsioonidest, jagada oma väikesed tobedaid saladusi. huvitavad inimesed on ... huvitavad. nendest ei saa mõistusega jagu, sis peab tundma, õppima, jälgima. uudishimu tekitab sõltuvuse õppida ja jälgida, võib-olla isegi järgida. järjekordselt tõden, olen täitmatu.

olen sõltuvuses tugevatest emotsioonidest. olgu need siis negatiivsed või positiivsed. siis tunnen, et olen elus, tõeliselt elus, mitte masin, mis hommikul ärkab ja õhtul voodisse variseb. isegi pisike asi võib tekitada sellise tunnete laengu, mis kestab päevi, nädalaid. väikesed tobedad asjad, spontaansus, naeratus, müstika, mälestused, ammu unustatud pildid, kirjad, mälestusse mattunud tunded. nagu üks hea lugu, mida kuulad uuesti ja uuesti, kerid veidi edasi, siis jälle kuulad, kerid tagasi, otsid seda õiget kohta. ja aeg jääb seisma.

edit: nagu näha, olen sõltuvuses püüdest kõike sõnadesse panna. ja see ei õnnestu, never