on tekkinud väike paus siin, sest on olnud palju, mille üle mõelda. kas on asi kevades, või läks lihtsalt kops üle maksa, kõigest sai küll. igatahes kaks päeva tagasi ma plahvatasin ja elu kukkus kokku, suht kapitaalselt. endalegi ootamatult tegin liiga suuri otsuseid. kõik on alles toores ja lahtine, ei tea enam, kuhu kuulun või kellega või miks ja kas peaks tegema seda või teist. praegu on olukord veidi rahulikum, olen vist šokist üle saanud/saamas, kuid "protsess" kui selline pole kindlasti läbi. ise ka ei tea enam mida tahan. kuskilt abi ei oska ka otsida, tühjaksrääkimine aitab ainult liiga lühikeseks ajaks, sest mõtteid on rohkem kui vaja, ja neid tuleb aina juurde. emotsioonid löövad üle pea kokku. tunnistan, tegin lollusi, ega garanteeri, et ei tee neid lähitulevikus veel.

lükkasin oma elu liikvele.